Ülakorruse elekter

Pole ammu midagi siia kirjutanud - ega nagu midagi väga suurt ja vähemalt silmaga nähtavat pole tehtud ka. Uus tegevus, mis välja ei paista, on olnud ülakorrusele valgustuse tekitamine, muidugi pole see valmis, aga tegevus selles suunas edeneb. Teise korruse elekter on seni olnud ainult (ajutise juhtmega) seinakontaktides. Juhtme ajutisus seisneb selles, et kunagi sügisel sai ta kiiruga veetud ja mõned harutoosid ka pandud, aga juhe ise kulgeb spellidega kinnitatult mööda seinasid. Tegelikult tuleb ta aga korralikult sisselõigatud soonde panna ja seejärel saab seina ära krohvida. Seinakontaktid ja valgustus eraldi toitekaablitega - nagu ikka.
Soonte lõikamine on tavalise relakaga väga tolmune töö, tolmu tuleb nii kergbetoonist paneelide, kui ka silikaatseina puhul mehemoodi. Iga soone jaoks tuleb teha vähemalt kaks lõiget, silikaadi puhul ja laiema soone puhul teen ka kolm lõiget, et oleks lihtsam soont meisli või peitliga lahti toksida.
Selle tegevuse käigus olen ühe teemantketta läbi kulutanud, tavalisi abrasiivkivikettaid oleks vist kulunud lugematu hulk. Teemantketas on kivi lõikamisel üleüldse üks tänuväärne asi, võrreldes abrasiivkettaga lõikab ta materjali nagu võid ja hinnavahe teeb ta väga suure kuhjaga tasa, peale selle oluliselt suurem lõikamismugavus.

Lülitite asukohad allkorrusel trepi kõrval. Näha on juhtmekanal, mida mööda juhtmed kulgevad ülespoole, siis lähevad seinast läbi ja tulevad teisel korrusel põrandast veidi kõrgemal sealpoolse seina sisse kulgema. Kuna tegu on paneeli kandva konstruktsioonielemendiga, siis teistsugust lahendust ei saanud kasutada, õigemini oleksid need olnud kõik väga ebaotstarbekad ja ebaloogilised.

Soont on tulnud lõigata nii varasemalt krohvitud seinapinda, kui ka sinna, kus paljas kivi vastu vaatab. Krohvitud seina sisse soone lõikamisel olen teemantlihvkettaga sealtkohast ka krohvi õhemaks võtnud ja peale juhtmepaigaldamist ning soone uue krohviseguga täitmist kogu kanaliala võrkteibiga katnud ning seejärel üliõhukese fiiberkrohvi kihiga katnud. Loodetavasti ei hakka niimoodi soonekohad hiljem pahtlisse pragusid tekitama. Eks näis. Kõik kaablisoonte kulgemised on üles pildistatud, vajaduse ja võimaluse korral koos mõõtudega.
Elektrijuhtmete paigaldamisel on levinud kaks ideoloogiat - ühe puhul püütakse harukarpe igati vältida ja tehakse igasugused juhtme jätkamised ära seinakontaktide, lülitite jne pesades. Teisel puhul kasutatakse harutoose ja need jäävad seina peal enamasti paistma. Mina olen valinud teise suuna, tundub olema oluliselt lollikindlam, kõik on nähtavam ja kontrollitavam, juhtmete kulgemine seina sees on paremini määratavam jne.
Aeg-ajalt tuleb ka praegu soonte lõikamisel kokku puutuda vanade juhtmetega, mis kohati säilinud krohvi all kulgevad. Nii nagu mujalgi varasemalt selles majas oli - ka krohvi sees kulgevad need enamasti diagonaalselt ja kõveralt.
Praeguseks hetkeks on ära kulunud kaablit kaks sajameetrist rulli - üks rull 3x1,5mm2 ja teine 3x2,5 mm2. Peale selle on kulunud veel erinevaid kaableid, nii kahesoonelisi lülititesse minevaid, kui ka veksellülitite vahel kulgevaid, ilma kolla-rohelise sooneta kahe-, kolme- või neljasoonelisi ning ka viiesoonelisi ja jämedamaid 4mm2 ristlõikega kaableid. Ühesõnaga - kaablit on kulunud palju ja see pole veel kaugeltki kõik, hinnanguliselt kulub teist samapalju kindlasti veel, kui mitte rohkemgi, sest teise korruse elekter on alles poole peal, garaažis on ainult üks päevavalguslamp laes valgust andmas ja mitte ühtegi seinakontakti jne, keldrist on enamus samuti ilma igasuguse elektrita. Ka esimese korruse elutuba on seni veel elektrifitseerimata.

Et käes on maikuu, siis otsustasime endisesse juurikakeldrisse minna vaatama, mis meie kodunahkhiirtest on saanud. Terve talve me ei teinud selle ruumi ustki lahti, et loomakesi mitte segada. Nüüd hakkab vaikselt kätte jõudma nende lennuaeg ja talveuni lõppema. Väga palju me seal ei tuuseldanud ja spetsiaalselt ei otsinud, aga ühe tiivulise leidsime seina külge kinnitunult küll. Asend oli tal natuke imelik, ei olnud pea alaspidi, nagu nahkhiired tavaliselt peaksid olema, vaid pigem oli ta seinal kuidagi horisontaalselt, üks tiib veidi väljasirutatult. Rohkem me teda häirima ei hakanud, loodetavasti on temaga siiski kõik korras.
Teist nahkhiirt, kes peaks kusagil sealsamas ruumis olema, me ei näinud, aga seal on ka erinevaid võimalusi kusagile vanade juurikasalvede või riiulite vahele peitu pugeda. Meie nahkhiirte puhul on tegu tõenäoliselt Eesti tavaliseima liigiga - põhja-nahkhiirega.