Täna lõpetatud töö sai algusel juba eelmisel nädalal, kui hakkasime suure toa põrandat üles võtma. Parketi eemaldamisel leiutasime hea metoodika: kõigepealt pidi Einar seda servast kangiga kergitama ja siis mina sellele võimalikult kõva mürtsuga peale kargama, nii, et kilp lahti murdus. Teisest toast hoogu võttes tuli mürts üsna korralik ja peagi tekkis arvestatav vilumus. Palju hullem töö peitus aga parketi all, kust tuli välja saepuru- ja lubjasegune soojustuskiht. See, nagu selgus, ei idane ega mädane, küll aga tolmas kohutavalt ning oli kõige juures raske nagu mure. Üritasin seda lõkkes põletada, aga erilise eduta, mistõttu Einar ristis segu "tulekustutus-saepuruks". Ladustasime selle raudtee-poolse plangu äärde.
Täna heiskasime esimest korda oma majale lipu.
Aga enne, kui saime jätkata muude töödega, selgus, et aia äärde kuhjatud tulekustutus-saepuru oli öö jooksul mingitel asjaoludel süttinud ning kärsatanud plangu sisse augu. Salakaval hunnik neelas mitukümmend pangetäit vett, enne kui tossamise lõpetas.
No ja lõpuks siis ka traditsioonilised "enne ja pärast" pildid.
 |
| Suures toas on veel nõuka-aegne kilpparkett |
 |
| Sellist sodi kandsime välja mitu tonni |
 |
| Maameeste võit: põrand on läinud |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar