Jõulud

Mida teeb eestlane jõulude ajal - ikka remonti!
Veidi on edasiarenguid köögis, köögilakke jõudis valgus, mis võimaldab seal edasiseid töid teha. Edasistest töödest peamised olid veetorude ühendamine köögis, selleks sai Cramost jällegi Q&E e. Wirsbo torulaiendustangid renditud ning mõningad liited tehtud. Samuti tegin puuduolevad ühendused keldris ning seega sai ka katlaga ühendatud boiler sisse lülitada. Algul ei tahtnud tsirkulatsioonipump vett sugugi ringi hakata ajama, kuid peale mõningast mõtisklemist ja seejärel süsteemi õhutamist hakkas asi tööle küll. Ka esimesed seinakontaktid said köögis paigaldatud ning juhtmesooned seejärel kinni kipsitatud.
Termokaameraga majas ja ümber maja käimine (aitäh Marko!) näitas, et soojustada on vaja maja ühtlaselt igalt poolt, mingeid erilisi üllatusi silma ei hakanud. Külmasillad, mida oligi arvata, seal ka olid ning seal, kus oli veidi makrofleksi ja/või penoga soojustatud, need kohad olid kohe kontrastselt eristuvad. Halb tundub asi olema köögi raudteepoolsete nurkadega, sinna hakkas silmaga nähtavalt niiskust kondenseeruma, kui tuba soe oli. Aastavahetusel pean vaatama, kas neid nurkasid saab pööningult pisut soojustada.

Veel nahkhiirtest

Reedel juhtus nii, et tahtsin kahe alusetäie pelletite jaoks kütteruumi veidi ette valmistada. Selle käigus hakkasin ühelt seinalt maha kiskuma igasuguseid vanu plekist juhtmeklambreid, maha lõikama torujäänuseid jne. Torude ja juhtmete teised otsad ulatusid seinast läbi saunapoolele. Nii sai sujuvalt kütteruumi koristamisest sauna lammutamine. Lammutasin ära vana saunalava ja kiskusin lahti hulga vanu leiliruumi voodrilaudu. Ühel hetkel kuulsin aga juba eelmisest aastast tuttavat sisinat - laudade taha oli peitu pugenud talvituma järjekordne nahkhiir. Muidugi ajasin ma ta üles selliste hoogsate lammutustegevustega. Et ta enam sinna muretult talvituma poleks niikuinii jäänud, siis korjasin ta ettevaatlikult papist karpi ja viisin tühja ja jahedana seisvasse juurikakeldrisse, kus ma ta siis riiulile asetasin.
Veidi aja pärast sundis mingi sisetunne mind üles minema ja eeskoridori vaatama - ja mida ma seal nägin - nahkhiir oli seal! Kuidas sai nahkhiir keldrist sinna, võimatu ju... Läksin vaatasin siis elutoa nurka, kus Pätu varem magas, nüüd ei olnus seal kedagi. Selge - Pätu oli kas sooja tõttu või teise nahkhiire häälitsuste peale üles ärganud ja jahedama otsinguil kuidagi eeskoridori pugenud, tõenäoliselt kuidagi elektrikilbi vahelt. Et ta oli üsna uimane, siis ei valmistanud ka tema kinnipüüdmine erilisi raskusi ja viisin ta samuti juurikakeldrisse. Kinnipüütuna piuksus ta üsna aktiivselt ja kui teine nahkhiir teda kuulis, siis oli arusaadav, et nad omavahel ka suhtlesid. Igatahes jäid nad kahekesi sinna ruumi ja eks kunagi ole näha, mis neist seal saanud on. Ehkki nad võivad tunduda paljudele hirmuäratavana, on nad tegelikult ju toredad loomakesed, püüavad suveõhtuti rohkemgi putukaid, kui varblaseperekond.
Nädalavahetuse tegevustest veel - kaks alust pelleteid sai keldrisse tõstetud, kuu ajaga on alusetäis peaaegu otsa saanud :-( Samuti valasin kamina vundamendi koha isetasanduva seguga muu põrandaga tasaseks ning käis ka Uuve küttesüsteemi toimimist vaatamas ja veidike tasakaalustamas.

Aasta täis

Meie nahkhiir Pätu elutoa nurgas rippumas.

Tegelikult on möödunud juba nädalajagu päevi rohkem sellest, kui me oleme omanikud olnud. Muudatused on suured, kohati isegi väga suured.

Väliselt on maja täpselt samasugune nagu aasta tagasi, silma torkavad vaid igasugused vana maerjali hunnikud ümber maja - olgu need siis vanad tellised, puitmaterjal või vanaraud.

Seespool on muudatusi rohkem näha, vanast pole suurt midagi alles jäänud, ainult põhikonstruktsioonid ja vaikselt on ka üht-teist hakanud asemele tulema.
Järgmise aasta plaanidena oleme vaikselt arutanud katuse vahetust ja välist soojustust. Kas seda ka finantsiliselt kannatab teha on suure küsimärgi all, aga eks näis.

Tubased tööd

Viimasel ajal on olnud suhteline vaikelu nii tegemistes kui ka nende kajastamises. Oleme valmistunud talve tulekuks, võib öelda, et tuul enam pragudest läbi ei puhu. Hulgaliselt oleme kulutanud montaaživahtu, seda puhunud kõikvõimalikesse väikestesse ja suurtesse pragudesse. Kõik aknad oleme kinni teipinud, esimese korruse aknad täiendavalt veel ka seestpoolt kinni kiletanud.
Eile laotasime pööningu põrandale maha ka vana vaiba, et laepaneele pisutki soojustada, kuna seal puudub soojustus täielikult ja sisuliselt on pööningul sama temperatuur, mis õueski. Samuti tihendasime täiendavalt pööningule viivat ust, klammerdasin sinna pööningupoolele vana seinakatte, mille kunagi altkorruselt väikese toa seinalt maha olime kiskunud.
Vahepeal lammutasin esimesel korrusel ära ka põrandate valamisel puutumatuks jäänud vana kamina vundamendi, sest uue ja suhteliselt sileda põranda kõrval nägi ta üsna armetu välja. Lammutades selgus, et ega sisugi väga hea ei olnud. Tekkinud augu valasin uuesti betooni täis, natuke armatuuri ka sekka. Päris tasa ta uue põrandaga ei ole, sinna otsustasin valada viimase kihi isetasanduva seguga, nii saab loodetavasti ilusam ja siledam.